biograafia

biograafia

Proloog

 

Siin lehel on koos minu isiklikud killud mälestustest, kogemused minu elust, valikutest ja sellest kes ma olen. Kuna see lehekülg on loodud eelkõige siiski minu kui muusiku kohta, siis keskendun rohkem just muusikale. Alustan sellest hetkest kui muusikaga esimest korda kokku puutusin.

Lapsepõlv

Kõik saab kusagilt alguse. Ilmselt oleks ehk kõige mõistlikum seostada minu praegust elukorraldust just nende hetkedega, mis andsid eelduse selleks, kes ja mis ma nüüd - täna ja praegu olen.

Kõige esimene kokkupuude muusikaga oli mul üsna varajases lapsepõlves - viie aastaselt. Mitte et ma just palju sellest eluaastast mäletaks, aga eredamaid hetki küll. Siinkohal tuleks välja tuua minu ema panus muusikutee rajamisel ja suunamisel. Ta on alati uskunud minusse kui muusikusse, ilma selleta poleks ta suunanud mind laulukaruselli eelvooru, mis toimus Abja-Paluojal ja just selsamal eluaastal. Ema oli mulle ka juhendajaks ja võin julgelt väita, et temata poleks ma seda esinemist ette võtnud. Nendes eelvoorudes tuleb tihti esitada mitu laulu, et saada aimu laulja hääle võimekusest ja eripäradest. Mina laulsin "Laulu kaptenist" ja kõigile teada-tuntud nostalgilist "Siis kui minu vanaema". Kui teistel esinejatel olid lauluõpetajad ja klaverisaatjad, siis mina laulsin täitsa a capella. See oli sellepärast, et mul polnud ühtegi varasemat kogemust ühegi saatjaga. Ema väga pelgas seda juhendajaks olemist, seda mäletan selgesti. Kui laulud lauldud, siis oli kiirustamine tagasi kodu poole. Hiljem selgus, et mulle oli määratud isegi eriauhind julguse ja ilma saateta esituse eest.

Eks lasteaias sai samuti lauldud, sest muusika käib ikka rühmade tegevuste juurde. Mäletan isegi etendust, kus mängisin sõnaotseses mõttes mäkra(tõsi, küll siiski näitlejana) ning mul oli spetsiaalselt lavakujunduselemendina loodud ka mägra maja. Muidugi oli see kõik algsel tasemel, kuid kindlasti mõjutas minu edasisi valikuid. Mingil põhjusel otsustati minu eest, et lähen muusikakooli ja see toimus siis, kui astusin paralleelselt ka üldhariduskooli esimesse klassi. Lastemuusikakoolis on väga palju inimesi õppinud akordionit ja mind suunati ka just seda pilli õppima. See, et käisin paralleelselt kahes koolis, muutis mu elu üsna kiireks ja ega see ausalt öeldes seniajani muutunud pole. Olen isegi päris harjunud juba sellise elukorraldusega. Kõik algab ju ometigi erialavalikust.

Muusikutee algus

 

Alg- ja põhikoolis oli minu muusikaõpetajaks Ene Soolo(vasakul),tonu1 kellele võlgnen enda kui laulja arengus väga palju. Ta avastas minu hääle mitte kohe esimeses, aga see võis olla juba teises klassis küll. Viljandi Paalalinna Gümnaasium oli sel ajal muusikakallakuga kool ja seetõttu oli just muusikavaldkond teistest ainetest mitmes mõttes tähtsam. See tähendas ka seda, et pidevalt korraldati muusikaga seotud üritusi ning selle kooli üks traditsioone oli lauluvõistlus "Paalalinna peoleo". Kui mu "talent" oli avastatud, siis hakkasid asjad hästi kiiresti arenema. Ma ilmselt ise ei märganudki seda, kui mu igapäevarutiini lisandusid mitmed esinemised küll tundide ja õhtusest ajast. See kõik oli loomulikult äärmiselt huvitav ja vajalik. Tänu kiirele arengule oli mul võimalus teha koostööd klaverisaatja, helilooja ja muusikapedagoog Tõnu Laikrega(paremal). Tänu temale on olnud mul võimalus esineda jõulukontserdil ka Karavani solisti Karl Madisega. Laikrega koos sai esinetud nii Eestis kui välismaal ja ta oli mulle nii klaverisaatjaks kui ka mitmes mõttes eeskujuks ja juhendajaks. Mäletan teda kui suurepärast klaverimängijat ja heliloojat. Nii klaverioskus kui helilooming on kaks äärmiselt keerulist asja, mis nõuavad suurt pühendumist, harjutamist ja tahet. Lisaks arvukatele esinemistele arvas õpetaja Soolo, et tänu minu häälevõimekusele ja sellele, et häälemurde aeg polnud ka väga kaugel, tuleks mu hääl jäädvustada ja nii ma puutusin kokku helilooja, helirežissööri ja helikunsti professor Tõnu Kallastega. Tema salvestas terve albumitäie laule, mis pidid ilmuma CD-plaadil. Küll aga jäi produktsioonilises mõttes midagi tegemata ning seetõttu jäi see plaat vahendite nappuse tõttu ikkagi välja andmata. Küll aga on salvestused sellest materjalist kõik veel olemas.

Mul oli muusikakoolis kokku kolm akordioniõpetajat. Muusikakooli astudes hakkas mind õpetama Lehte Sarapuu, siis lühikest aega juhendas mind Riina Grencštein ja kõige kauem õpetaja Mare Kilk. Lisaks akordionile olen õppinud mõnda aega ka saksofoni (nii sopranit kui alti), mul on olnud võimalus saada näpunäiteid andeka laulja ja eelkõige pop-jazz pianisti Aare Külama käest, kes õpetas mulle tähtsamaid nippe ja sealjuures unustamata improvisatsiooni. Olen laulnud Hedi-Kai Pai juhendamisel laulustuudios Viva la Musica, mis tegutses samas koolis ja tegutseb seniajani. Kitarril on mind juhendanud Eestis tuntud kitarrist ja õpetaja Jan Viileberg, kuid põhitõdesid ja akorde olen täiesti iseseisvalt õppinud ja arendanud.

Siia peatüki lõppu pakun kuulamiseks ühe meenutuse juba eelmainitud salvestatud lauludest. Selle pealkiri on sõnadeta laul "Mälestuseks" ning selle autoriks on Tõnu Laikre, kellele ka kõik autoriõigused kuuluvad.

Gümnaasium

 

Gümnaasiumisaastad möödusid Viljandi Maagümnaasiumis, kus minu klassijuhatajaks oli kunstihing ja -õpetaja Ene Runing. Lisaks õppetööle sain endale ka helitehniku rolli, sest koolides on ikka nii, et need ülesanded jäetakse kas muusikaõpetajale või huvijuhile. Paraku sellist inimest polnud ja selline positsioon on äärmiselt vajalik ja oluline, sest kes tahaks kuulata vilisevaid mikrofone ja jõnksutavat plaati. Kogu gümnaasiumiaja olin vastutav tehnilise poole osas ja eks see andis mulle endale ka kasuliku kogemuse selles valdkonnas. Kui paljudes koolides on tehniline võimekus olnud ajast-aega suhteliselt kehv, siis Maagümnaasiumis oli sellega kõik väga hästi. See oli kindlasti paljuski tänu sellele, et seal tegutses algklasside maja huvijuhina Ain Mägi, kes seisis selle eest, et kõik vajalik tehnika poolest oleks olemas ja toimiks. Gümnaasiumis tutvusin näitleja ja lavastaja Andres Linnupuuga, tänu kellele sain oma näitlejavõimekuse proovile panna. Kuna olin valinud endale humanitaarsuuna, siis selle juurde kuulusid ka näitetunnid. Nendes tundides tegime klassikaaslastega etüüde ja erinevaid ülesandeid, mida näitlejaks olemine sisaldab.

IMG_5630Koolis tegutses näitering, kuhu mind 10. klassi lõpus kutsuti, sest neil oli "meest" vaja. Mida iganes see siis ka ei tähendaks, kuid olen õnnelik, et sellise valiku tegin, sest eks muusikule tule igasugune eneseväljendusoskus väga kasuks. Näitering sai endale ka värskema nimetuse "Rudiment", millega sai käidud nii festivalidel kui ka teiste koolitruppidega võistlemas. Lavastaja Linnupuu fenomeniks võib pidada suurt sügavust, geniaalseid ideid ja nende omapärast teostust. See on mu isiklik arvamus ja kuna väga paljud inimesed ei pruugi sel tasandil üldse olla või sellist geniaalsust näha ega selleni küündida, siis tihtipeale võisid etenduse tõelised sisutagamaad jääda saladuslikult peidetuks, ridade vahele. See põles aga kõikide näitlejate sees, sest see protsess kujunes prooviperioodil, seesmine arusaamine ja sisulise sügavuse otsimine. Küll aga tuleb tunnistada, et kõik etendused, kus ma mängida sain, olid mulle väga olulised ja südamelähedased ning kindlasti väga suured eneseületused. Mäletan selgesti ka seda, et trupi nimi Rudiment oli tükk aega päris tuntud erinevates ringkondades. Eks iga asi saab ühel hetkel otsa, nii see lihtsalt paraku on. Rudmendi nime all enam Viljandis kooliteatrit ei tegutse, küll aga on sellest igati ehe mälestus, mis ei unune.

Koolibänd

 

Koolis tegutses loomulikult ka bänd. See koosnes eelkõige õpetajatest. Väga eriliseks peeti seda, et bändis mängis bassi direktor Aavo Soopa. Ma polegi momendil kursis, kas see bänd mingisugusel kujul senimaani eksisteerib, sest koolinimetuski on vahetunud, kuna haridusreform nõudis suure ühisgümnaasiumi loomist, seega kool jätkas veidi pisemas koosseisus. Aga minu suur kirg on alati olnud muusika ja sel ajal mängisin nii kitarri kui akordionit ning ilmselt sisemine muusik minus tahtis ikka üha enam ja enam selle valdkonnaga tegeleda. Kuna tehnika koolis oli minu õlul ja ju keegi taipas, et ehk võiksin ka bändis osaline olla, siis juhtuski nii, et algselt hakkasin bändis direktori asemel bassi mängima. Oli huvitav aeg. Lisaks oli mul siis ka laulja roll. Ühel hetkel aga lisandus bändile õpilaste hulgast Laura Mets, kes vahetas bassimängija rolli välja ning vajadusel mängis ka flööti. Sai vastu võetud otsus, et laulja võiks olla naissoost, seega korraldati "suur konkurss" ning bändi esilauljaks sai Kristiina Kalliver, kelle äärmiselt mõnus tämber ja pisut tahumatu stiil andsid bändile väga mõnusa flow ja uue hingamise.

Selle tahumatuse all pean ma alati silmas seda, et laulja pole kuhugi kindla stiili peale ära rikutud ja selline improvisatsioon ja katsetused jäävad olematuks. See mulle just Kristiina puhul meeldiski. Bändil oli algseks nimeks Metrogoog, mis pidi tähendama seda, et kuna see koosnes peamiselt õpetajatest, siis esimene pool tähendas metronoomi ja teine pedagoogi, kokkupanduna "metrogoog". Bändi põhilised esinemised olid kooliüritustel, aga ühel hetkel muutus proovide tegemine hästi aktiivseks ja Kristiina lisandumisega bändi sai bändile ka uus nimi välja mõeldud. Selleks oli Okulus. Meid tunti kui alternatiivset koosseisu ja käisime esinemas nii Viljandis kui selle ümbruses. Meie muusika puhul oli kindlasti oluliseks asjaolu, et kogu muusika oli ühistööna valminud omalooming. Nägime nende lugudega päris palju vaeva. Kui gümnaasiumiaeg otsa sai, siis läks bänd ka mõtteliselt justkui laiali, kuid tegutsesime vahelduva eduga veel natuke aega edasi. Nüüdseks on bändil arhiivis salvestustena laulud, mis jäävad alles. Siia lõpetuseks väike näide meie muusikast. See on salvestatud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Muusikamaja stuudios ja kannab pealkirja "Punab tellis, sajab lund".

profiilValikud

 

Olen selle lühikese elatud elu jooksul õppinud, et kõiki meie valikuid seob teatud muster. Minu jaoks on see mitmes mõttes ühenduses saatusega. Ma küll eriti ei usu üleloomulikku ja seletamatut, kuid seda küll, et igale inimesele on määratud oma saatus. Kas see on õiglane või mitte, eks seda saab juba igaüks ise otsustada, kuid miski siin elus on justkui ettemääratud.

Näiteks minu puhul muusikuks olemine, sest isiklikult tunnen ennast selles valdkonnas kõige kindlamalt ja "kodus". Samas läks parasjagu aega, et selleni jõuda. Olen ju lühikest aega õppinud veel infotehnoloogiat, sest kes siis tänapäeval muusikuna ikka leiba teeniks. See aeg jäi aga lühikeseks ja asendus täiskohaga muusiku ametiga. Kuna muusika on mulle ka hobi eest, siis on ühendatud omavahel nii töö kui hobi.

Iga inimene peab ära tundma selle "miski", mis paneb kõik kohad sügelema, tekitab põnevust. Elu õnneks aitab meid paljuski kaasa, seda olen ka oma eluteel nüüdseks teada saanud. Teeme küll ise valikuid, kuid miski siiski aitab meid vajalikul hetkel õigesti edasi. Minu lühike aasta Tallinnas, õppides IT-arendust, lõppes sooviga tegeleda siiski asjaga, milleks ma rohkem loodud olen. Muusika puhul on tegemist valdkonnaga, mis on väga lai ja avardab igal ajal vaatenurki, maailmapilti ning ei ole kunagi päris üheselt mõistetav. Tunnetan eelkõige seda, et muusika on nii muutlik ja seetõttu meeldib see mulle kõige enam. Kui kuulata ühel hetkel suvalist laulu, mis järgmisel võib oma olemuselt ja mõttelt justkui muutuda, kui teda teise nurga alt vaatled. Nii tekivad uued seosed, uued mõtted ja kõlapilt võib tunduda samuti erinev, samas lugu on täpselt seesama. Seda on ka päris palju minuga juhtunud. Jõudes aga juba järgmisesse peatükki minu elus ja valikutes tuleb juttu Tartust ja Heino Elleri nimelisest muusikakoolist.

Kooridirigeerimine

 

lauri_breede1Mainisin juba, et minu juured on ilmselt tuntavalt seotud muusikaga, sest see tõmbab mind kõige rohkem. Suguvõsas on päris mitu inimest, kes muusikaga on tegelenud või tegelevad. Seega pärast arvutitest võõrandumist kolisin Tartusse, kus juhuse või saatuse tahtel astusin Heino Elleri nimelise muusikakooli dirigeerimisosakonda Lauri Breede(fotol) õpilaseks. Ta oli minu õppejõuks ja igas mõttes suureks eeskujuks ja võlgnen talle enda kui dirigendi ja ka laulja arengus nii palju, et seda on lihtsalt raske sõnadesse panna. Breede õpetas lisaks dirigeerimisvõtetele veel ka maailmavaadet ja suhtumist muusikasse, mis minu meelest kaalub üle tehnilise poole ja muu tööprotsessi. Dirigendist ei tee kindlasti head juhti tehnika, vaid ka kogemus, erudeeritus ja kõik väiksed detailid kokku. Eelkõige on mistahes teose puhul oluline enda suhestumine konkreetse teosega, et teha see enda omaks ja omanäoliseks. Kui teose sisu jääb arusaamatuks, siis tunnetab seda ka publik, see lihtsalt on nii. Dirigendil peab olema enda visioon ja isegi kui see kohe tervikuna ei teki, siis on oluline lahti mõtestada need punktid ja asjad, millest laul räägib, mida/keda kõnetab. Kui sisuline pool on selge ja valmidus seda ka teistele edasi anda, siis on pool võitu justkui käes. Selline kiirkursus siia lõiku siis dirigendi ametist. 

Minu esimene aasta Elleris(lühend koolinimest) möödus väga põnevalt. Kuna mu erialaõpetaja on väga mitmete kooride dirigent, siis kutsus ta mind laulma Eesti Maaülikooli meeskoori Gaudeamus, millel on päris korralik ajalugu. Koolitöö Elleris oli äärmiselt kasulik. Koorijuhi erialal õppivatele tudengitele olid ka eraldi parituuri lugemise tunnid, kus tuli erinevaid kooriteoseid noodist mängida, lisaks sellele koorimetoodika, mis puudutab kõikvõimalikke detaile koori tegemisest kuni riietuste ja pisidetailideni välja. Loomulikult ka seda mismoodi koor toimib ja muud seonduvat. Seda ainet andis ja annab praegugi Eestis tuntud  dirigent, helilooja ja metoodik Alo Ritsing, kes on tegev väga auväärse meeskoori TAM(Tartu Akadeemiline Meeskoor) juures. Koorijuhtide osakonnas moodustus noortest dirigentidest pisike kammerkoor, kus iga dirigent sai oma kätt proovida erinevate teoste näol ja see oli esimese kogemusena vägagi vajalik, et suunata, kuulata ja õppida inimesi juhendama, et need õpetused töötaksid ja midagi tähendaksid.

Dirigendierialal õppijatele oli kohustuslik osaleda koolis tegutsevas kontsertkooris, mida sel ajal juhtis Lilyan Kaiv. Hiljem aga Külli Lokko, kes kutsus mind algul laulma E STuudio kammerkoori juurde tenorit ja edasi moodustus juba koosseis, mis tänasel päeval kannab nimetust E STuudio noortekoor. Viimase juures tegutsesin algselt lauljana ning lühikest aega ka dirigendina. 

Pärast Ellerikooli lõpetamist oli suund Tallinnasse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse.  Asusin seal õppima maestro Tõnu Kaljuste dirigeerimisklassis. Elu sättis ja tõi mind aga tagasi Tartusse, kus on kõik see, mis minust teeb inimese ja muusiku, kes hetkel olen.

Õpetajaamet

 

Olen õpetamisega tegelenud hetkest, mil esimest korda koori ette astusin. See on eelkõige suhtlus. Koorijuhina tuleb osata suhelda kõikide lauljatega ja suhtlusvahendiks ei saa olla dirigendil mitte rääkimine vaid žestid. Selleks, et sellest kooslusest ja koostööst sünniks muusika, on vaja harmooniat nii dirigendi kui lauljate vahel. Dirigent ei ole paraku ilma lauljateta keegi. 

2014. suve lõpus tuli mulle ootamatu pakkumine. Nimelt soovitati mind muusikaõpetajaks Lähte Ühisgümnaasiumisse, sest kiiresti oli muusikaõpetajat vaja. Kuna olen õpetamisega tegelenud ja kogemust natukene juba on, siis võtsin selle pakkumise vastu.

Nüüdseks, olles juba teist aastat iga päev 8st 16ni koolimelu sees, võin öelda, et olen väga rahul tehtud valikutega. Õpilastega koostöö on seotud ka kõiges suhtlemisoskusega. Kui tekivad probleemid, siis nende lahendamiseks on vaja head suhtlemisoskust, et leida üles probleemi tagamaad.

Muusikaõpetuse puhul imestan, kui tuleb klassi mõni uus õpilane teisest koolist ja ütleb, et eelmises koolis peaaegu ei laulnudki muusikatundides. Kindlasti peaks nii põhikooli kui ka keskkooli klassides rohkem laulma. Eestlased on ju laulurahvas ja on paljuski ka õpetajate teha, et klassiga laulda. Paljude õpilaste hirm on häält teha, sest nad ei tunne end lauldes kindlalt kogemuse puudumise pärast. Seda tuleb ja peabki mõtlema. Suhtumine, et lauluoskus on jumalaand, pole ka 100% õige. Tahtmist on inimesesse kõige rohkem vaja, siis tuleb kõik muu juba iseenesest.

Kogemused

 

kogemused_fotoEhkki olen elanud siin ilmas juba rohkem kui veerand sajandit, ei ole mul kindlasti muusiku ja dirigendina kõik oskused veel omandatud. Mõned ütlevad, et need tulevad aastatega, harituse ja tarkusega. Oma jälje on loomulikult jätnud minu varane start. Alustasin ju 5-aastaselt ja sellest ajast peale olen olnud alguses vähemal, aga edasi üha suuremal määral muusikamaailma sees, osa sellest. See magnet on mind algusest peale tõmmanud. Põhilise kogemuse olen saanud ikkagi vokaaltehnilise poole pealt. Dirigent peab ju oskama laulda, ilma selle oskuseta on väga raske taotleda koorilt soovitud tulemust.

Loomulikult olen omandanud ka mitmete muusikainstrumentide mänguoskuse. Klaver on koorijuhile põhiinstrument, mida peab hästi tundma. Kooripartiide mängimine, kui uut teost on vaja õppida ja kokku laulda, on lausa hädavajalik. Mulle on olnud suureks eeliseks akordioniõpe, sest nii klaver kui akordion on sarnased klaviatuuri poolest. Küll aga on mänguvõtted täitsa erinevad.

Ilmselt üheks meelisinstrumendiks pean kitarri, mille põhilise oskuse olen omandanud iseseisvalt. Mulle meeldib katsetada ja kuulata uudseid akordikõlasid, värve. Mind tõmbavad septakordid, maj-akordid ja ebaharilikud taktimõõdud.

Dirigendina õppisin ka aastakese orelimängu Urmas Taniloo juures, kes õpetas käte ja jalgade koordinatsiooni, sest orelil on lisaks mitmerealisele manuaalile ka pedaalid, mida jalgadega vajutada. Sealjuures õppisin erinevaid koraale ja tehnikat.

Koorikogemus on mul tegelikult juba lapsepõlvest ja põhikoolist, kus sai lauldud esmalt kooli poistekooris. Lisaks osalesin mõnda aega ka üle-eestilise poistekoori töös, mida juhatas Hirvo Surva. Selle koori proovid toimusid sageli Eestimaa südames Paides. Suviti käidi koos Vana-Vigala laagrites ja palju tuli iseseisvalt õppida. Olen laulnud ka Viljandimaa poistekooris Signe Ristisaare käe all. 

Olulisem kogemus ja roll koorilauljana on ikkagi Tartusse õppima ja elama asumise ajast, kui käisin Ellerikoolis ja võtsin osa mitmete kooride tööst. Esmalt laulsin Elleri kontsertkooris, koorijuhtide kooris, meeskooris Gaudeamus, projektlauljana E STuudio kammerkooris, edasi juba sain kätt proovida nii eelnimetatud meeskooris kui ka segakooris MaSk, mille dirigent tänaseni olen. 

Lauljana olen projektipõhiselt kaasa teinud nii Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Voces Musicalese kui Collegium Musicale koosseisus. Kõik see on erinevate dirigentide, teoste ja muusika kaudu andnud mulle olulise kogemuse.

Looming

 

Järgnev peatükk on minu jaoks ehk kõige raskem. Raske on seda alustada, sest looming on minu jaoks midagi sellist, mis ei teki iseenesest ja lihtsalt. Päris kindlasti on see otseses seoses inspiratsiooniga. Ilma ideede ja ettekujutuseta ei saa tervikut tekkida. Ja minu jaoks tekib tervik heast ideest ja selle õigest rakendamisest. Mõnikord piisab lihtsast meloodiast ja klaverisaatest. Teinekord on vaja keerukat rütmikat ja virtuoosset vokaalpartiid.

Enda esimesi laule hakkasin kirjutama juba lapsepõlves. Esimesed katsetused olid siis, kui olin osaline ELO-st(Eriti Lahe Olemine), mis on üle-eestiline organisatsioon ja sellega seoses toimuvad igasuvised laagrid, kus tullakse kokku ja on erinevad üritused ja võistlused. Kuna üks laagri põnevamaid momente oli lauluvõistlus, siis sinna saigi kirjutatud esimesed laulud. Mind veel aitas sõnadega mu vanaisa, kes kirjutas oma eluajal päris palju luuletusi.

Ma pole kindel kuidas laulud minuni tulevad, küll aga on muusika kirjutamine olnud minu jaoks alati lihtsam kui sõnade loomine. Pikka aega ei kirjutanud ma ainsatki rida. Õnneks on mul olnud võimalus kokku puutuda mitmete andekate noorte luuletajatega, tänu kellele mitmed minu laulud on omandanud erilisuse ja sügava tähenduse. Kõige erilisemaks loominguinimeseks on minu laulude puhul Anne-Mai Tevahi, kellega on sündinud kõige enam ühisloomingut(temast lähemalt lõigus "Koostöö"). Olen laule kirjutanud ka koos Hiie Tammaniga, kelle sõnadele on loodud laul "Ülehomne lumi", millele on filmitud ka muusikavideo ja Heliriin Puistamaa, kelle lüürika inspireeris ühel eluetapil kirjutama mitmeid elulisi laule. 

Laulude puhul peaks sõnad olemas seoses muusikaga. Mingisugune puutepunkt ja side peaks nende kahe meediumite vahel püsima, sest nii saab teos olla tervik. Alati pole tervikut ehk vajagi, kuid seda on kohe tunda, kui valminud ja kuulatav teos on puslena kokku liimitud, samas tükid ei sobi täielikult.

Looming tekib alati veidratel hetkedel. On olnud olukordi, kui ei ole võimalik tekkinud ideed jäädvustada, sest on lihtsalt kiire ja nendel hetkedel on mitmed viisid jäänud kuhugi unustuste hõlma. Seega siinkohal tahan rõhutada, et head ideed tuleks alati kiiresti mingil viisil ikkagi üles täheldada. Kunst, ükskõik mis kujul, vajab tegemist. Kogu innovatiivne tänapäev koos nuti ja süle ja mikro-seadmetega on loonud olukorra, kus tegelikkuses palju loomingust jääb loomata, sest inimesed on aheldatud kõikide vidinate ja seadmete külge. Kindlasti on loomingu üks osa ka suhtlemine ja enda vabastus, et ei oleks kindlaid piire. Looming võiks olla piiritu ja mitte alati ka mugavustsoonis loodud kunst. Usun, et kindlasti paremad teosed olen loonud just mingitel kiiretel hetkedel olles ise liikumises. Seega on raske alati leida põhjendus või alguskoht mõne konkreetse laulu tekkele, sest see tekib ideena küll millegi ajendil, aga ka paljuski märkamatult.

Koostöö

 

Anne-MaiMinu mitmetele lauludele on sõnade näol kogu enda hinge pannud vabakutseline näitleja ja luuletaja Anne-Mai Tevahi(fotol).

Anne-Mai-ga ongi loominguliselt olnud kõige suurem ja tihedam koostöö. Esimest korda puutusime kokku tänu muusikavideo "Ülehomne lumi" võtetele. Tema oskus, kirjutada sõnu vormis, et need suurele hulgale inimestele südamesse ja hinge lähevad, on midagi erilist. Selleks on vaja Annet. Lisaks luuletuste kirjutamisele on ta suurepärane ja andekas näitleja.

Kuna muusikavideosse oli näitlejat vaja, siis tutvuste kaudu ma ta nõusse saingi. Pärast seda projekti hakkasin tema sõnadele muusikat looma ning sellest koostööst valmis mitmeid laule, mis on kõlanud ka eesti raadiotes.

Mul on ka kogemus kirjutada muusikat etenduse tarvis. Nimelt telliti minu käest Tartu Vilde teatri lavastuse "Pime tuba" jaoks muusika, et näidendi sisu rikastada ja elavdada, sest muusika on teatri puhul siiski olulisel kohal. Lugedes etenduse käsikirja tekkis kohe mitmeid ideid ja seeläbi valmis muusika, mis lavastaja Tess Pauskarile ja ka näitlejatele meeldis.

Selle kodulehekülje Videode lingil on esindatud 2 muusikavideot, mille autoriteks on väga suurepärased loomeinimesed erinevatest valdkondadest. Tänu nendele videodele olen kokku puutunud andekate filmiinimestega, kellel lennukad ideed ja mõtted, mida kiirelt realiseeritakse. Siinkohal tahaksin teid kõiki meeletult tänada. :]

Muusiku ja heliloojana olen äärmiselt tänulik, et saan kirjutada muusikat erinevatele kollektiividele. Teos "Ave Maria" sai kirjutatud E STuudio noortekoorile, kes seda ka suurepäraselt esitas ning sisse laulis. Dirigendina on hea tunne kui on võimalus esitada lisaks teiste heliloojate loomingule ka enda kirjutatud muusikat. Hetkeseis näitab, et koorid vajavad huvitavate seadete loomist. Kahe Tartus tegutseva segakoori dirigendina tunnetan, et paljude teoste puhul tuleb teha väikseid sätungeid, muuta need suupärasemaks, sest iga koor kõlab väga omamoodi ja tuleb üles leida just need punktid, mis nii kõlaliselt kui tehniliselt moodustavad täiuse.

Loodetavasti õnnestub edaspidigi leida huvitavaid inimesi, kellega luua ja teha projekte, mis on sama põnevad ja inspireerivad kui need, mis juba tehtud ja valmis.

 
 
 
 

Tänu

 

Siia lõppu sooviksin tänada oma õde Kärti, kes oli abiks fotode tegemisel, mis koduleheküljel kasutatud on. Kellel vaja hea tehnikaga vabakutselist ja iseõppinud fotograafi, siis temaga saab ühendust meiliaadressil: katu1235[at]hotmail.com. Lisaks Mart Leiba, kelle tehtud fotosid võib leida galerii leheküljelt. Temaga saab ühendust aadressil: mart[at]martleib.com. Ingmar Kogri aitas testida lehte maci platvormil ja mitmed vead said seetõttu parandatud, seega aitäh.  Tänu läheb veel Gitta Veberile, kelle ühte fotot siin lehel kasutan. Taustadena on paari foto autoriks ka Riho Semm.

Kodulehel oleva tervitusteksti idee «Kohtume muusikas» andis Anne-Mai Tevahi.