Hommikuehmatus! AppJaDeit – ilmast?

Postitatud Posted in kohvipaus

Minu tänane hommik algas ääretult huvitavalt. Ühtlasi juba sujuvalt peatükki sisse juhatades proovin mööda vaadata tõigast, et pole siia jälle mõnda aega kirjutama sattunud. Taipasin aga seda, et WordPress on selline kuritegelaslik platvorm, et kui mitte vahepeal kontrollida, siis teeb ta uuendusi ja muid toredaid asju, mis ajavad bloginduse ja saidi osad funktsioondi töökorrast ära. Muidugi mõista võiks igasugused pluginad ja muud asjad olla ka olemata, kuid siis ei näeks seda leht selline välja nagu hetkel.

Aga kui minna minu hommiku juurde, siis ärkasin ehmatusega, et kell on palju ja tuleb kiirelt kiirelt minna panna kohv tulele (loe: lülitada ühest nupust masin tööle, teisest kohvi tegemise nupu peale, kontrolli, kas tassi ikka panid alla). Tegelikult tuli välja, et kell oli tund aega taga, kuid mingil põhjusel mu mõistus ütles mulle, et aega on väga vähe. Siis kui aju oli korraliku restardi või uuenduse teinud, märkasin, et tegelikult on veel päris palju aega. See aga selleks.

Aeg on huvitav. Aeg on muutlik. Aeg on vastupandamatu ja väga halastamatu. Tegelikult on mul päris ausalt meeles, missugune oli möödunud kevad. See kevad meeldis mulle. Tundub, et hetkel hakkab pigem suvi tulema juba nagu kevad jääks vahele. Kevad on aga just see aastaaeg minu meelest, mis vahele jääma ei peaks. Üks ilusamaid aegu – tärkamise ja lootuse aeg. Suveootuse aeg, kooliõpetajana ka kooliaasta lõppemise aeg.

Ma kirjutasin päris mitu head aastat tagasi loo “Aega”. See räägib minu meelest väga selgesti sellest, mis elus on tähtis ja mis mitte. See räägib pühendumisest, ilust ja ka valust – mis on paratamatult elu üks osa. Pole head ilma kurjata, pole ilu ilma koleduseta ja pole algust ilma lõputa. Miks nii on? Muusikuna olen ma leidnud, et on üks valdkond, mis on piiritlematu ja millel pole lõppu, enda puhul ütleksin, et pole ilmselt ka selgepiirilist algust. Ja see on muusika kirjutamine. Kui minna väga üldiseks, siis tõesti, saaks piiritleda seda sünni ja surmaga. Ühel hetkel saab maine elu otsa, aga on üks oluline teadmine, et kui elu saab otsa, siis kõik loodu jääb alles. Seega kas sellel on ikka lõppu, see et looja läheb kuhugi tundmatusse edasi, ei tähenda, et loodu ka kuhugi läheb. Kõige toredam ja parem, kui see kellelegi korda läheb. Enda muusika kohta julgen öelda, et olen tabanud end nendel ilusatel hetkedel, kui tuleb mõni tagasiside mõne loo või üldse minu muusika suunal. Isegi kui see pole alati positiivne ja otsib kriitilisi kohti, on see vajalik ja annab mulle mõista, et kuskil on mingi väärtus.

Tänapäeva siililegi selge – maksa kaardiga maailmas kaob tihti ära tunne asjade tegelikust väärtusest, sest raha on muutumas üleüldisemas mõttes virtuaalseks nähtuseks. Seda saab küll paberkujul automaadist kätte, poes maksta, kuid kui lubad endale midagi, siis kindlasti ei oskagi seda enam nii hästi hinnata kui siis, kui neid moodsaid aparaate polnud. Sellest ajast ei tea ma suurt midagi, ehkki mäletan selgelt veel aegu, kui helistamiseks oli taksofon, kuhu käis sisse kõnekaart, see aeg on nüüdseks Eestis küll läbi, kuid oli ometigi. Praeguse maailma mured on loomulikult turvalisusega seotud. Leitakse üha uusi süsteeme, et muukida sisse pangaautomaatidesse. Alles hiljuti oli uudis, kui lihtsalt on võimalik vastavaid oskusi omades muukida sisse luksusautodesse ja ilma võtmeteta, ühtegi juhet lõhkumata ja pooleldi jäljetult viia auto minema nii, et omanik märkab seda alles sellise aja pärast, et autot pole võimalik enam isegi mitte jälitada. Siia jutu lõpetuseks tuleb muidugi avaldada kiitust meie Eesti küberturvalisusele, sellega on minu arvates siin siiski hästi. Meil on väga häid spetsialiste ja kui ka terve häkkerite punt ründaks korraga riigi servereid, siis on meil olemas vahendid selle tõkestamiseks, on olemas sidemed, et neid peatada ja et suurt kahju ei saaks tulla. Ometi on nii, et kui näiteks kaardimaksete süsteem nets alla annab ja mingi vea teeb, siis kannatab väga palju inimesi. Mina loodan siiralt, et jätkuvalt tegeletakse järjest suuremaks muutuva probleemi – turvalisuse säilitamisega ka sel suurepärasel nutiajastul. Teistmoodi ilmselt ei saagi.

Selle kevade juurde jõudes – kujutage ette kontserti, mille eel sajab 10 minutit päris korralikku lund, selle ajal hakkab tulema paduvihma ja rahesegu ja samas jõuab ka veel päike paista. Kuidas me sellist aastaaega nimetame? Egas teagi, kui nutiajastu on meil selline moodne nähtus ja toob igasugu uuendusi, siis ehk on tegemist ka nutikevade või talvekevad ülemineku perioodiga. Ehk selgub millalgi, miks asjad nii paigast ära on ja miks ilmataat selliste põnevustega meid kõiki üllatab.

Ühtlasi tundub, et sain veidike asju südamelt ära kirjutada. Eks kõike ka ei saa, las osad jääd ikka peitu …

Aga jällekohtumiseni.

HK

Meeldib?
Meeldib Armastan Heh OoO Kurb Kuri
3

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*