Stingist, muusikapäevast ja muust

Postitatud Posted in kohvipaus

Alustuseks peaksin mainima, et Sting on olnud minu lemmikartiste juba päris pikka aega. Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid. Esimene neist on kindlasti see, et mind paelub seesama kirg muusikas. Ma arvan, et ilma selleta ei saaks ma muusikat luua. Seal poleks sellisel juhul sügavamat sisu. Aga oma jutuga tahan välja jõuda sinna, et sain osa Tallinna Saku Suurhallis toimunud Stingi maailmatuuri kontserdist “57th & 9th Tour”. See oli minu selle aasta kindlasti üks suuremaid muusikaelamusi. Kõik, kes kunagi on Stingi vähemalt korra kuulnud kas raadiost, vaadanud/kuulanud arvutist, plaadilt, teavad kindlasti tema muusika võlu. See ei ole lihtsalt seotud ainult sõnade ja muusika sümbioosiga. Selles peitub minu meelest piisavalt elutarkust, sisu, ilu ja ka valu. Tegelikkuses täpselt selline ju muusika ongi, et väljendada erinevaid emotsioone. Muusika saab minna edasi sealt, kus sõnad otsa saavad. Mul on ülekõige hea meel, et seal viibisin ja nägin, kui väga ka eesti publik tema muusikasse kiindunud on. Suur osa publikust laulis pidevalt laule kaasa ja ehkki ta oma kõige tuntumat muusikat on liigagi palju aastaid esitanud, siis kõlasid kõik vanemad lood ka väga värskelt.

Lisaks sellele täna viimastel hetkedel pühapäevast, kui seda postitust kirjutan, on ju rahvusvaheline muusikapäev. See on tore, et muusika jaoks on oma päev. Eks mina sain seda just selle suure kontserdielamusega kõige enam tähistada. Ma sain kinnitust sellest, miks ka mina muusikaga tegelen. Täpselt selline kirg mul muusika vastu on nagu ka Stingil. Muidu ei tegeleks.

Käes on sügis ja samas on kõik üsna tavaline ja mitte väga paljude muutustega. Proovin siia ikka ja jälle tihedamini kirjutada. Eriti kindlasti just nendel puhkudel, kui midagi olulist on toimumas või toimunud. Seniks aga adjoos.

Henri.

Meeldib?
Meeldib Armastan Heh OoO Kurb Kuri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*